Hokimäng

Tere!

Enne veel kui ma kirjutan teile oma Rootsi jõuludest, tahan kirjutada ühest naljakast seigast, mis juhuts enne jõule. 

Minu viimane eksam oli 19ndal detsembril ja see tähendas ka viimast pidu oma Rootsi sõpradega sel aastal. Pidu oli nagu pidu ikka - crazy :)

Järgmine päev oli meil plaanis minna jäähoki mängu vaatama minna. Göran ostis piletid juba nädal aega enne ära. See pilet oli ka ühtlasi Ollumi sünnipäeva kingitus. Igatahes olime sel teisipäeval igati valmis mängu vaatama minema, kuigi eelmise päeva pidu andis veel kõigil kõvasti tunda. 

Saime kõik metroos kokku ja asusime teele. Leidsime koha üles ja astusime sisse. Juba ukse pealt kuulsime jooksmise hääli ja kui saali ukse juurde jõudsime, siis oli asi selge. Tegemist oli saalihoki mänguga. Kuna piletite eest oli makstud, siis jäime ikkagi mängu vaatama, kuigi see oli mu elu üks kõige igavamaid mänge, mida kunagi näinud olen. Me naersime ka veel pärast mängu selle väikese apsu pärast ja arvatavasti jääb see tükiks ajaks ka meelde :)

Siiski ei ole ma eales ühetgi hokimängu näinud ja ma loodan et järgmine aasta õnnestub meil õige pilet osta, selge on see et Göranil ei lase me enam ühtegi piletit osta.

Fototõestus: Göran, mina ja Tito

Venezueela

Tere, tere

Istun hetkel kooli arvutiklassis ja lihtsalt vahin oma õppematerjalidega tõtt, ei ole üldse motivatsiooni õppida hetkel, seega kirjutan hoopis siia natuke midagi.

Nädalavahetusel kutsus mu kursavend Abraham enda juurde õhtust sööma ja mitte lihtsalt tavalist sööki, vaid Venezueela sööki.

Ma olen siin juba üsna erinevaid rahvuslikke sööke söönud, kuid see kogemus oli kõige põnevam ja eksootilisem.

Kõige pealt tutvustaksin lähemalt Abrahami. Abaraham on lõunamaa poiss, kes peaks olema ka lõunamaise temperamendiga, kuid enamasti on ta üli rahulik ja meeletult abivalmis.  Lood mis ta Venezueelast on rääkinud, on täiesti uskumatud. Venezueela on riik, mis on läbinisti korrupeerunud ja see on ka põhjus miks Abraham siia tuli. Ta lubas enne mitte tagasi minna, kui uus valitsus ja president kunagi valitakse.  Hetkel on valitseb nende riiki Hugo Chavez, kes on seda teinud juba 12 aastat ja see mees on vast kuju, täielik maailmavalitseja tüüp. Kuna Venezueela on suur nafta riik, siis kujutate ette, mis seal toimub. Tavainimesel on ainult valida kas riigi poolt või vastu. Kui oled vastu, siis on väga raske leida tööd, mis on tasuv. Riigitööliste palgad seevastu, on üüratud, tavalistel riigitöötajatel on maailma suurimad luksusjahid, autod jne. Venezueela on koht kus tavaelanik peab kogu aeg üle õla vaatama, sest igal momendil võidakse sind röövida. Keegi seal rattaga ei sõida ega jala ei käi, sest autoga on lihtsalt turvalisem. Turvalisem küll, kuid röövitakse ka autosid, isegi Abrahami on ühe korra autos röövitud, mis loppes avarii ja haiglasse minekuga. Ühistranrpodiga ei taha keegi sõita, sest seal röövitakse samamoodi. Suur äri on inimröövid. Asi käib nii: röövitakse suvaline tüüp (rikas või vaene, pole vahet). Perekonnale antakse ala 24 tundi aega koguda raha, summad ei ole suured, ala 2000-3000 EUR-i, et kõik ikka maksta jõuaks. Röövitud viiakse kuskile majja, kus samal ajal teistes tubades on veel röövituid. Kui raha ei laeku õigeks ajaks, siis lastakse röövitu maha. Kusjuures erit jube on veel see, et röövijad on enamasti kas politsei või muud riigikotrolli töötajad ja muidugi veel ka tavalised pätid.

Ühesõnaga täielik korralagedus, kuid samal aja on Venezueela riik, kus on imeilus loodus, mäed, liivarannad, dzungel ning kõik millest unistad, lihtsalt turvalisusega on jamad lood.



Tagasi söögi juurde. Ega ma eriti ei oskagi siin sõnadega kirjeldada, pildid ütlevad vast rohkem.



Need on piruka moodi asjad, mis olid keetmiseks plataani lehtede sisse mässitud.







See kollane asi on see, mis plataani lehtede seest välja tuli.



 

Jõulukringel, kus olid rosinad, sink ja oliivid - imehea.







Magustoiduks oli ahjus tehtud maasikad, kiivi, banaan ja see kaetud valge šokolaadiga



Naljakas video

Hei,

Olen siin paar naljakat rootsi videot avastanud, üks neist on päris naljakas, vaadake:

Muidu hetkel olen õppimislainel jällegi. Loengud said eilsega läbi ja tänasega saab ka viimane projekt tehtud. Nüüd on vaja kaheks eksamiks õppida. Ühesõnaga on vaja 19. detsembrini see aeg üle elada ja siis saab puhata kolm nädalat. Infoks kõigile, et koju tulen 26ndal detsembril ja tagasi Rootsi 14. jaanuaril.

Tsau!

Rootsi versus New York

Hei,

Olen nüüdseks pea neli kuud Rootsis elanud ja häbiga pean tunnistama, et rootsi keelega mul eriti hästi ei lähe. Sellel on üks väga lihtne põhjus: ma pole veel  rootsi keele kursustega alustanud, sest need olid septembris täis. Panin end kirja jaanuariks ja loodan, et sinna ma mahun.

Siiski olen selle aja jooksul  siinseid inimesi ja kombeid paremini tundma õppinud. Üks  huvitav feonomen, mis mulle on silma hakanud on rootslaste New Yorgi lembus. Kes vähegi siin käinud on, on kindlasti märganud, et rootslased on üsnagi moeteadlikud. Eestlaste arvates tähenab see seda, et kõik siinsed mehed on gey-d :) Selle arvamuse tahaksin kohe siin ja praegu ümber lükata. Rootsi mehed on isegi moeteadlikumad kui Rootsi naised ja kuna mood on Eesti mehe jaoks alati  natuke gey tundunud, siis tunduvadki siinsed mehed ka geyd. See selleks, moe ja trendi jutuga tahstin tegelikult jõuda selleni, et suure osa uutest tuultest trendimaailmast toovad rootslased sisse New Yorgist. Kui New Yorgis läheb keegi tööle jooksutossudes, kandes samal ajal  kontoririietust, siis seda hakkavad ka rootslased tegema. Nüüd võib siinsetel tänavatel näha väga palju erksates Nike-i tossudes kontrorihaisid ringi tatsamas, sest hetkel on moes olla keskkonnasõbralik ja  võimalusel tööle hoopiski kõndida. Olgem ausad tossudes on seda märksa mugavam teha.

Teine väga elav näide on suur apple-i haigus/hullus. Ma arvan, et iphone-i omab ligi 80% rootslastest, kes elavad Stockholmis. Ma olen päris kindel, et ma liialdan selle protsendiga, kuid selline tunne on küll. Kui ma Fredrikuga tuttvaks sain, siis ma mõtlesin, et ainult tema on selline, kes pidevalt räägib telefoniga, loeb sealt uudiseid, e-maile, vaatab videosid jne ja seda sellises koguses, et mul tekkis vahepeal tahtmine see iPhone aknast alla visata. Tuleb välja, et pea iga rootslane on täpselt samasugune. iPhone on kõige tähtsam tarbeese ühe rootslase elus. Oleme seda teemat arutanud ka teiste rahvusvaheliste õpilastega ja mitte kellegi kodumaal ei ole iPhone sellises staatuses nagu siin. Käisime üks õhtu Fredrikuga söömas ja meie kõrval lauas oli üks seltskond/perekond, kelle terve õhtu kulges ühe iPhone-i liikumisest käest kätte. ..nojah.

Kusjuures New York on ka väga sage reisi sihtkoht. Pea iga rootslane, keda ma olen kohanud on New Yorgis käinud ja arvatavasti läheb sinna veel. Kui mõelda, et  eestlase väga sage reisisihtkoht on enamasti Türgi või  Egiptus, siis võib-olla kuluks ka meile ära väike New Yorgis käik, ehk hakkab ka midagi kasulikku sealt külge. Eks muidugi reisikulu vahe on suur ja tahtmine reisile rohkem kulutada tuleneb ka palganumbrist, mis siin riigis on oluliselt erinev.  

Kokkuvõttes vïb öelda, et New York on rootslaste silmis püha lehm, mis võib endaga kaasa tuua vahepeal naeruväärseid trende, kuid samas ka väga huvitavaid ja uudesid ideid. Ma ei tea, mis põhjus sellel fenomenil võib-olla, kuid üks mis ma olen märganud on see, et rootslased  tahavad olla väga innovatiivsed ja kaasaegsed - tihtipeale esikohal maailmas.

Šokolaadipallid

Hei hei!

Kas mäletate sellist magustoitu nagu moorapallid või rummipallid? Mul pole kahtlust, et keegi ei mäletaks neid. 
Tuleb välja, et ka rootslastel on midagi sarnast, kuid neid nimetatakse hoopiski neegripallideks. Pole küll ilus öelda, aga mis sellest, ikkagi ütlen :), siiski pealkirjaks panin igaks juhuks šokolaadipallid, sest no mine sa tea :)


Kuna meil siin ahju ei ole, et igasugu küpsetisi teha, siis olen neid pallikesi siin juba päris mitu korda veeretanud.

Jagan retsepti ka teiega:

100 g võid
1 dl suhkurt
3 dl nelhaviljahelbeid
2 spl kakod
1 tl vanilje suhkurt
2 spl külma kanget kohvi
Kookoshelbed

Kõik koostisosad peale kookoshelveste panna ühte kaussi ning seejärel ühtlaseks massiks sõtkuda. Peale seda veeretada kookoshelvestes ning natukeseks ajaks külmkappi. NB! Võid ära sulata!

Mmmmm....

Uue hooga!

Tere taas,

Häbi silmis pean tõdema, et pole pea kuu aega mitte midagi kirjutanud, pole nagu viitsinud, siis on jälle meelest ära läinud jne…

Mis siis huvitavat on toimunud. Nädal peale eksameid käisin kodus kolm päeva, loomulikult kujunesid need päevad päris tihedaks, sest oli vaja igasugu asju ajada, sõpradega kokku saada ja palju muud, kodus sain ühe päeva natuke hinge tõmmata. Kogu sellest kodus käigust sain kuidagi motivatsiooni juurde. Juba paar nädalat tundsin, et olen tüdinud, väsinud, mitte midagi ei  viitsi teha, kõik asjatoimetused venisid viimasele minutile. Tundub, et aeg-ajalt on ikka vaja patareide laadimist Eestis, et siin hakkama saada.

Kusjuures, sain oma eksamitulemused teada. Mul oli kaks eksamit, ühe sain ilusti läbi, teise sain peaaegu läbi, see tähendab seda et ma pean paar lisaülesannet tegema, et see eksamitulemus kirja saada. Veits olen pettunud, ootasin et saan ikka mõlemad ilusti läbi, aga pole hullu, kõgest esimene periood, teine tuleb ehk parem.

Teine periood hakkas väga rahulikult, kaks nädalat oli suht vaikus, midagi erilist teha ei olnud, lausa igav hakkas.  Aga nagu öeldakse, et ega tali taeva ei jää, ei jäänud ka õppekoormus. Täna hommikuks oli vaja üks projekt esitada ja eile sa selle kallal töötatud ala 12 tundi järjest, õnneks oli see kolme peale, üksi oleks ma vist hulluks läinud.

Uudised meie laeva elust ka, meil on nüüd ehitajad laevas, mis on väga tore, sest siis saavad asjad kiiremini valmis, kuid minu jaoks tähendab see rohkem tunde koolis, sest selge see, et õppida ma seal enam ei saa, rääkimata niisama lebotamisest, sest see müra on ikka suht häiriv, kes saeb, kes lihvib, keevitab, mida iganes. Mõnes mõttes on võib-olla hea, õpin ehk rohkem J

Kõige tähtsam uudis on see, et meil on nüüd dušš. Tegelikult saime dušši juba eelmise nädala reedel üles, kuid siis tuli välja, et see masinavärk peab kuivama 24 tundi ja siis tuli välja, et on veel vaja lisajuppe, mis saadi alles eile. Ma ei pea vist väga kirjeldama, kui pettunud ma olin, et ma pean ämbri dussiga jätkama, kuigi duss on majas.  Ma põhimõtselt keeldusin end pesemast.

Aga ok, järgmise korrani, ma luban et see tuleb varsti J

Eestlased, koolipidu ja teise kooliperioodi algus.

Eelmine nädalavahetus käisid siis Anneliis, Kristjan, Viktoria ja Eero mul külas ja meil oli nii lõbus. Reedel, kui nad tulid, siis ma olin ilusti valmistunud ja võtsin nad vastu ühe väikese peoga. Kõige naljakam selle õhtu juures oli see, et Eero väitis, et tema ei räägi inglise keelt ega tantsi peaaegu üldse. Ja mis juhtus, natuke jooki ja inglise keel tuli nagu ei kusagilt ning lõpuks võttis veel tantsutuurid ka üles, tantsis nii nagu poleks homset :)

Kaks saksa poissi ja keskel Kiks

Tagaplaanil on näha Eero inglise keelt rääkimas .)

Laupäeval käisime natuke linna peal ning viisin oma külalised hiina toidu bufeesse, mis on üks ülihea hinnaga söögikoht, kus pakutakse erinevaid nuudleid, kastmeid ning sushit ja mis kõige tähtsam ka magustoit on hinna sees. Kui keegi mulle siin veel külla tuleb, siis on jälle sinna minek, arvestage kohe sellega.

Õhtul suundusime minu kooli poole. Meil on koolis traditsioon, et kui eksamid lõpevad, siis korraldatakse üliõpilasesinduses üks korralik pidu. Seal on üliõpilasesinduse käsutuses suur suur hoone, ala kolm korrust, söökla, IT-keskus jne. Meil TTK-s oli esindusel üks pisike ruum, kuhu mahtus maksimum 7 inimest :)

Ma arvan, et seal oli üks tuhat inimest, järjekord sisse saamiseks oli juba päris meeletu. Sees olid erinevad tantsusaalid, mis me vist kõik ka läbi käisime, ega ma päris kindel ei ole, sest see oli üks raju õhtu.

Esmaspäeval hakkas uuesti kool ja uued õppeained. Kui kedagi huvitab, siis hetkel on mul sellised ained nagu: Liikluskorraldus (Traffic Engineering and Management) ning Transpordi Mudelite Modelleerimine (Transport Modelling). Kusjuures hästi huvitav on, mulle meeldib see, et kõik mida me õpime on ka tegelikkuses kasutatav. Esmaspäeval läheme liiklusesse autosid lugema ning vaatame missuguseid erinevaid tehnikaid selleks kasutatakse, et siis hiljem vastavad prognoosid ja järeldused teha. See selleks, ma ei tüüta enam igava jutuga…

Nädalavahetusel on plaanis kõigepealt üks lahkumispidu üle elada. Üks meie kursavend William USA-st loobub siin õppimisest, kuna talle lihtsalt ei meeldi siin. Sest USA-s on kõik nii lõbus ja tore, vabaaega on palju, ilm on ilus jne. Tegelikult on William üks toredamaid kujusid meie kursusel, aga eks ma saan ka temast aru, ta on sisimas rahutu ja eks Skandinaavia on tema jaoks liiga konservatiivne.

Laupäeval sõidan võib-olla maale Fredriku isa ja Lena juurde, tunnen kohe, et vajan natuke looduses olemist, jalutada metsas, head ja paremat süüa meisterdada, rääkida juttu inimestega, kes minust tõeliselt hoolivad. Ma olen ka vist enne maininud, et ma tunnen end nii hästi nende juures, nagu oleks kodus. Mis kõige tähtsam, ma plaanin sealt tagasi tulla hunniku Rootsi lasteraamatutega, et neid vaikselt lugema hakata.

Ok, järgmise korrani.

Eksamid läbi!

Jess, täna oli viimane eksam, mis tähendab seda et selle rakse töö ja vaeva eest saan ma tervelt ühe nädalavahetuse puhkust :), sest järgmine nädal hakkavad juba uued loengud.

Kuidas mul siis läks? Ega ma ei oskagi veel öelda midagi. Esimene eksam läks arvatavasti aia taha, aga tuleb loota parimat. Kusjuures see pidi veel lihtne eksam olema.

Teine eksam oli aines, mis oli täielik õudus, aga üllataval kombel nii hull ei olnudki, võib-olla see lihtsalt tundus mulle nii, sest ma ikka õppisin selleks ööd ja päevad. Ma olin kindel, selle aine assistent, kes on kusjuures täielik bitch, paneb meile siukse kirved eksamisse, aga ju tal on ka vahest helged momendid. Oi te peaksite teda nägema, täielik ülbik. Meil oli selles aines vaja teha neli ülesannet ja see, mis me sealt tagasi saime oli alati ülenisti punane, koos ülbete kommentaaridega, nagu mis asi see veel, mida sa siin üritanud teha oled ning suured küsimärgid ja hüüumärgid igal pool, ühesõnaga ta andis sellel punasel pastakal ikka minna. Kindlasti kulus tal neid mitu :)

Nüüd ootan kannatamatult uusi külalisi Eestist ja ma arvan, et nädalavahetus tõotab tulla igati puhkuse vääriline.

Külalised Eestist

Oi mul on häbi, ma pole nii ammu kirjutanud. Sellel on üks väga lihtne põhjus olnud, ma pole lihtsalt viitsinud :) sorry…

Eile (esmaspäeval) oli mul viimane loeng ja nüüd on mul vaja õppida kaheks eksamiks. Eksamid on 18ndal ja 20ndal. Otsustasin, et esimese koolivaba päeva puhkan ja seda ma olengi terve tänase päeva teinud. Homme hakkan õppima, ahh, ma ei taha selle peale mõeldagi… üks eksamitest on kohe eriti raske.

Minu kõige säravam hetk üle pika aja siin oli nädalavahetus, sest siis käisid külalised kaugelt Eestist :), Kati ja Elisa. Esimese õhtu veinitasime ja rääkisime niisama juttu, nii hea oli eesti keeles lobiseda. Teisel päeval käisime natuke šoppamas ja õhtuks oli mul plaanitud suurejooneline eesti rahvusõhtusöök. Juba ammu oli meil siin seltskonnaga kokku lepitud, et hakkame rahvuslikke õhtusööke tegema ja mina olin esimene, kes selle väljakutse vastu võttis. Loodetavasti võtavad teised nüüd eeskuju ja edaspidi saan Saksa, Venetsueela, Itaalia, Rumeenia, Mehhiko, USA ja Rootsi kokakunsti nautida. Kokku oli meid 14, koos minu ja tüdrukutega. Kindlasti mõtlete, mida ma siin pakkusin. Kõigepealt oli menüüs borš, mis kusjuures kõigile väga väga meeldis. Loomulikult ei puudunud ühelt pidulaualt kartulisalat ja seda koos kotlettidega. Tundus, et kaks inimest oli selle salati suhtes veidi skeptilised, sest seal oli sibul sees, üks nendest oli veel tüüp – nojah… Magustoiduks tegin kamavahtu kihiti maasikamoosiga. Ise jäin väga rahule ja tühjad taldrikud ning potid näitasid, et ka teised jäid rahule. Kõige tähtsama unustasin mainida, loomulikult pidid mu külalised jooma ohtralt Vana Tallinnat ja nagu selle joogi mõjuomadusi juba kõik teavad, said neid ka minu sõbrad siin tundma õppida :).

Meil olid tüdrukutega suured plaanid, et läheme mingi aeg peale õhtusööki välja diskotama ja kõik muud jutud, aga mis tegelikult juhtus – me ei jõudnudki kuskile. Siin oli melu nii täies hoos ja Vana Tallinn tegi kiirelt kõigiga oma töö.

Ei ole just minu kõige suurepärasem fotograafi moment, aga saate vähemalt pildi, kuidas kõik välja nägi.

Kati ja Elisa

Abraham ja Tito

Pühapäeval oli üks suur pohmaka päev, ainuke kasulik asi, mida tegime oli see et käisime korraks poes ja Max-is. Max on McDonaldsi taoline kett, aga mitukümmend korda parem. Õnneks ei ole Max mul kodu lähedal ja see tähendab, et ma sinna väga tihti ei satu. Kogu selle aja jooksul olen siin ainult kaks korda Maxi söönud, olgem ausad mõlemad korrad on selle põhjuseks eelmise päeva pidu olnud.

Nüüd on lõbutsemisel natuke aega kriips peal, kuid juba 21. oktoobril saan oma eksamiperioodi lõpetamist tähistada kallite sõpradega Eestist - kas oleks veel midagi täiuslikumat.

Jalgratta lood

Ma ei olegi rääkinud, et ma kiman siin rattaga ringi. Juba enne kui siia tulin, siis mõtlesime Beritiga, kus kohast saaks sellise vanema ratta. Olin juba valmis selle kuskilt siit ostma, vaatasime Fredrikuga Blocketist (kasutatud asjade neti lehekülg) erinevaid rattaid. Kuid minu probleem lahenes juba teisel päeval, kui siin olin. Tuli välja, et Fredriku vennal Arvidil seisab üks vana ratas ja selle musta välgu ma endale saingi. Vahest ei tea see Fredrik ikka mitte millestki mitte midagi – uskumatu.

Minu Must Välk kodu ees

Stockholmis on rattakultuur üsna arenenud, igal pool on jalgrattateed ja liikluses on harjutud sinuga arvestama. Alguses oli ikka päris õudne sõita, sest ega ma ainuke rattaga sõitja ei ole, et saan üksinda jalgrattateel laiutada. Kella 16-17 ajal on ikka meeletu liiklus jalgrattateel. Kõige õudsem asi, mida ma siin kardan on see, et vahest peab koos autodega ühe tee peal sõitma – jalgrattur on ju täiesti kaitsetu, kui auto peaks juhuslikult sisse sõitma. Üldiselt jalgratturitega siin arvestatakse ja tuleb lihtsalt julgelt sõita, mitte pidurdada. Minu kooliteel on enamik ikkagi eraldi jalgrattatee, ainult tagasi tulles pean natuke autodega koos sõitma, kuid selle olen nüüd juba ära õppinud.

Kooli sõidan umbes 25-30 min ja peamiselt ainult üles mäge, see on nii tüütu. Kui lõpuks kooli jõuan, on mul on nii palav sellest väntamisest. Kuna hetkel veel klassiruume ei köeta, siis maha jahtudes on jälle nii külm. Hetkel olen pea iga päev kooli läinud rattaga, kui ikka väga halb ilm hommikul on, siis  metrooga. Paar hommikut on olnud nii, et kodust alustades on ilm enam vähem, natuke tibutab võib-olla ja siis poole tee peal hakkab meeletult sadama. Kui lõpuks kooli jõuan, siis olen ikka täiesti läbimärg olnud, nii et aluspüksid ka märjad. Kõige nõmedam on see, et meil ei ole koolis wc-des neid puhureid, millega käsi kuivatada, ainult paber ja sellega ennast väga kuivaks ei saa.

Koolist tagasi tulles on tee ainult alla mäge ja see on kohe palju parem, mu rekord on 16 minutit koju. Tuul oli tagant, foorid olid kõik ilusti rohelised, ilm oli hea. Enamasti on nii, et tuul on koguaeg vastu, eriti kodutee lõpusirgel. Kuna me elame ju täitsa vee ääres, siis on siin alati mega tuul ja see lõpusirge on vahest nii raske. Ükskord oli mul eriti paha päev. Hommikul kooli minnes oli tuul vastu + mul oli tiba paha olla, tagasi tulles oli tuul vastu ning siis hakkas veel sadama ka. Kui ma lõpuks koju jõudsin ja ratta laeva üritasin saada ning see mingi ääre taha kinni jäi – ai ma oli niiiiii närvis. Oleks peaaegu selle ratta vette visanud, hea oli et ei teinud seda :)

Siin on mõningad pildid, mis mulle kõik tee peale jääb:

Koolielu

Ma ei ole üsna pikka aega kirjutanud, kuna mul pole selleks lihtsalt mahti olnud. Ja millega ma siis tegelenud olen – õppimisega, iga jumala õhtu. 

Nagu ma eelnevalt rääkisin, siis hetkel on mul ainult kaks õppeainet: Transpordi Info Kogumine ja Analüüs ning teine aine on  Transport ja Ühiskond. Esimesel nädalal saime 4 ülesannet, millest kolme tähtajad on selleks nädalaks ja need ei ole mitte lihtsad. Üks ülesanne oli näiteks 16 lk-d. TTK-s üritasime igat pidi viilida ja võimalikult vähe õppida ja nüüd on mul tunne, et sealt tekkis üks suur karmavõlg, mida ma hetkel pean tasuma. Alles nüüd saan aru, miks oli vaja minevikus igasugu mõttetusi õppida, alles praegu on nendest kasu, näiteks ülikooli mata – statistika, standardhälbed jne, ma ei saanud aru, miks ma seda teadma pean, aga nüüd on mul neid reaalselt vaja ja mitte lihtsalt vaja, vaid ikka reaalsete eluliste asjade jaoks. Kui nüüd aus olla, siis jah tõesti, jube palju on õppida,aga samas on loengud huvitavad ja mulle täiega meeldib.

Üldiselt siis siinsest koolielust ka. Meie ülikoolilinnak on hästi ilus ja suur. Näeb umbes välja nagu Inglismaa ülikoolilinnakud nagu näiteks Oxford jne, kuigi tegelikult kool ei ole just väga vana, asutatud 1827. Nagu ikka, siis koolil on erinevad osakonnad, igaühel on oma hoone + veel üliõpilasesinduse hoone + raamatukogu ja mõned laborid. Kusjuures KTH-l on väga palju igasugu teadusprojekte, mille tulemusi kasutatakse reaalselt erinevate ühiskondlike probleemide lahendamiseks – lahe. Natuke numbreid ka: Õpilasi on umbes 15 000, koolil on 3000 töötajat. Enamik magistriõpped (65 programmi) on inglise keeles (ainult kolm on rootsi keeles).

Peahoone esine, muideks see pilt ei ole loomuklikult minu tehtud :)

Kõik on siin väga neti põhine, materjalid on netis, loengud, ülesanded jne. Igal päeval hüppab üles selle päeva tunniplaan, mis on väga mugav, sest igal nädalal on tunniplaan erinev. Lisaks saan vaadata, kui palju olen tundides käinud ja veel palju muud, mida ma avastanud veel pole.

Meie kursusest ka natuke. Rahvusvahelisi õpilasi meie kursusele võeti ainult 15, hetkel on meiega ka kaks rootslast, ülejäänud rootslased ühinevad meiega alles oktoobris/novembris, sest nemad on seda kursust juba võtnud. Ausalt öeldes, ega meie kursus midagi erilist ei ole, kõik on sellised rahulikumad inimesed, erilisi karaktereid ei ole. USA tüüp William on kõige jutukam vast, kuid õnneks mõistlikkuse piires. Meil on ka kaks kreeklast, kellest ma veel päris hästi sotti pole saanud, kuid tundub, et toredad inimesed. William on kogu aeg koos Benjaminiga (Pärsiast). Benjamin meenutab mulle mingit multika tegelast, kuid mul ei tule meelde keda. Ta on selline naljakas tüüp, natuke totu :) aga heasüdamlik. Siis on meil üks Hollandi tüüp, kes on jube noor (vähemalt näeb välja nii) ja jube tark. Loomulikult ei puudu üheltki kursuselt inimene, kellel on vaja näidata, et ta on olemas ja et ta on omast arust tark. Ta oli vist pärit Iisraelist??? Igatahes see tüdruk istub alati esireas, küsib alati kõige rohkem küsimusi, pooled neist on täiesti mõttetud ja ta mulle tundub et ta on selline kurtja tüüp kah veel. Kuigi ma pean ütlema, et tal on jube ilusad kulmid, ideaalse kuju ja värviga - veatud, nagu nukul, natuke liiga ideaalsed vist.

Vat nii, tulete mulle külla, siis näitan meie kooli ning saate ise selle ilus ja võlus veenduda.