Jalgratta lood

Ma ei olegi rääkinud, et ma kiman siin rattaga ringi. Juba enne kui siia tulin, siis mõtlesime Beritiga, kus kohast saaks sellise vanema ratta. Olin juba valmis selle kuskilt siit ostma, vaatasime Fredrikuga Blocketist (kasutatud asjade neti lehekülg) erinevaid rattaid. Kuid minu probleem lahenes juba teisel päeval, kui siin olin. Tuli välja, et Fredriku vennal Arvidil seisab üks vana ratas ja selle musta välgu ma endale saingi. Vahest ei tea see Fredrik ikka mitte millestki mitte midagi – uskumatu.

Minu Must Välk kodu ees

Stockholmis on rattakultuur üsna arenenud, igal pool on jalgrattateed ja liikluses on harjutud sinuga arvestama. Alguses oli ikka päris õudne sõita, sest ega ma ainuke rattaga sõitja ei ole, et saan üksinda jalgrattateel laiutada. Kella 16-17 ajal on ikka meeletu liiklus jalgrattateel. Kõige õudsem asi, mida ma siin kardan on see, et vahest peab koos autodega ühe tee peal sõitma – jalgrattur on ju täiesti kaitsetu, kui auto peaks juhuslikult sisse sõitma. Üldiselt jalgratturitega siin arvestatakse ja tuleb lihtsalt julgelt sõita, mitte pidurdada. Minu kooliteel on enamik ikkagi eraldi jalgrattatee, ainult tagasi tulles pean natuke autodega koos sõitma, kuid selle olen nüüd juba ära õppinud.

Kooli sõidan umbes 25-30 min ja peamiselt ainult üles mäge, see on nii tüütu. Kui lõpuks kooli jõuan, on mul on nii palav sellest väntamisest. Kuna hetkel veel klassiruume ei köeta, siis maha jahtudes on jälle nii külm. Hetkel olen pea iga päev kooli läinud rattaga, kui ikka väga halb ilm hommikul on, siis  metrooga. Paar hommikut on olnud nii, et kodust alustades on ilm enam vähem, natuke tibutab võib-olla ja siis poole tee peal hakkab meeletult sadama. Kui lõpuks kooli jõuan, siis olen ikka täiesti läbimärg olnud, nii et aluspüksid ka märjad. Kõige nõmedam on see, et meil ei ole koolis wc-des neid puhureid, millega käsi kuivatada, ainult paber ja sellega ennast väga kuivaks ei saa.

Koolist tagasi tulles on tee ainult alla mäge ja see on kohe palju parem, mu rekord on 16 minutit koju. Tuul oli tagant, foorid olid kõik ilusti rohelised, ilm oli hea. Enamasti on nii, et tuul on koguaeg vastu, eriti kodutee lõpusirgel. Kuna me elame ju täitsa vee ääres, siis on siin alati mega tuul ja see lõpusirge on vahest nii raske. Ükskord oli mul eriti paha päev. Hommikul kooli minnes oli tuul vastu + mul oli tiba paha olla, tagasi tulles oli tuul vastu ning siis hakkas veel sadama ka. Kui ma lõpuks koju jõudsin ja ratta laeva üritasin saada ning see mingi ääre taha kinni jäi – ai ma oli niiiiii närvis. Oleks peaaegu selle ratta vette visanud, hea oli et ei teinud seda :)

Siin on mõningad pildid, mis mulle kõik tee peale jääb:

Koolielu

Ma ei ole üsna pikka aega kirjutanud, kuna mul pole selleks lihtsalt mahti olnud. Ja millega ma siis tegelenud olen – õppimisega, iga jumala õhtu. 

Nagu ma eelnevalt rääkisin, siis hetkel on mul ainult kaks õppeainet: Transpordi Info Kogumine ja Analüüs ning teine aine on  Transport ja Ühiskond. Esimesel nädalal saime 4 ülesannet, millest kolme tähtajad on selleks nädalaks ja need ei ole mitte lihtsad. Üks ülesanne oli näiteks 16 lk-d. TTK-s üritasime igat pidi viilida ja võimalikult vähe õppida ja nüüd on mul tunne, et sealt tekkis üks suur karmavõlg, mida ma hetkel pean tasuma. Alles nüüd saan aru, miks oli vaja minevikus igasugu mõttetusi õppida, alles praegu on nendest kasu, näiteks ülikooli mata – statistika, standardhälbed jne, ma ei saanud aru, miks ma seda teadma pean, aga nüüd on mul neid reaalselt vaja ja mitte lihtsalt vaja, vaid ikka reaalsete eluliste asjade jaoks. Kui nüüd aus olla, siis jah tõesti, jube palju on õppida,aga samas on loengud huvitavad ja mulle täiega meeldib.

Üldiselt siis siinsest koolielust ka. Meie ülikoolilinnak on hästi ilus ja suur. Näeb umbes välja nagu Inglismaa ülikoolilinnakud nagu näiteks Oxford jne, kuigi tegelikult kool ei ole just väga vana, asutatud 1827. Nagu ikka, siis koolil on erinevad osakonnad, igaühel on oma hoone + veel üliõpilasesinduse hoone + raamatukogu ja mõned laborid. Kusjuures KTH-l on väga palju igasugu teadusprojekte, mille tulemusi kasutatakse reaalselt erinevate ühiskondlike probleemide lahendamiseks – lahe. Natuke numbreid ka: Õpilasi on umbes 15 000, koolil on 3000 töötajat. Enamik magistriõpped (65 programmi) on inglise keeles (ainult kolm on rootsi keeles).

Peahoone esine, muideks see pilt ei ole loomuklikult minu tehtud :)

Kõik on siin väga neti põhine, materjalid on netis, loengud, ülesanded jne. Igal päeval hüppab üles selle päeva tunniplaan, mis on väga mugav, sest igal nädalal on tunniplaan erinev. Lisaks saan vaadata, kui palju olen tundides käinud ja veel palju muud, mida ma avastanud veel pole.

Meie kursusest ka natuke. Rahvusvahelisi õpilasi meie kursusele võeti ainult 15, hetkel on meiega ka kaks rootslast, ülejäänud rootslased ühinevad meiega alles oktoobris/novembris, sest nemad on seda kursust juba võtnud. Ausalt öeldes, ega meie kursus midagi erilist ei ole, kõik on sellised rahulikumad inimesed, erilisi karaktereid ei ole. USA tüüp William on kõige jutukam vast, kuid õnneks mõistlikkuse piires. Meil on ka kaks kreeklast, kellest ma veel päris hästi sotti pole saanud, kuid tundub, et toredad inimesed. William on kogu aeg koos Benjaminiga (Pärsiast). Benjamin meenutab mulle mingit multika tegelast, kuid mul ei tule meelde keda. Ta on selline naljakas tüüp, natuke totu :) aga heasüdamlik. Siis on meil üks Hollandi tüüp, kes on jube noor (vähemalt näeb välja nii) ja jube tark. Loomulikult ei puudu üheltki kursuselt inimene, kellel on vaja näidata, et ta on olemas ja et ta on omast arust tark. Ta oli vist pärit Iisraelist??? Igatahes see tüdruk istub alati esireas, küsib alati kõige rohkem küsimusi, pooled neist on täiesti mõttetud ja ta mulle tundub et ta on selline kurtja tüüp kah veel. Kuigi ma pean ütlema, et tal on jube ilusad kulmid, ideaalse kuju ja värviga - veatud, nagu nukul, natuke liiga ideaalsed vist.

Vat nii, tulete mulle külla, siis näitan meie kooli ning saate ise selle ilus ja võlus veenduda.