Jalgratta lood

Ma ei olegi rääkinud, et ma kiman siin rattaga ringi. Juba enne kui siia tulin, siis mõtlesime Beritiga, kus kohast saaks sellise vanema ratta. Olin juba valmis selle kuskilt siit ostma, vaatasime Fredrikuga Blocketist (kasutatud asjade neti lehekülg) erinevaid rattaid. Kuid minu probleem lahenes juba teisel päeval, kui siin olin. Tuli välja, et Fredriku vennal Arvidil seisab üks vana ratas ja selle musta välgu ma endale saingi. Vahest ei tea see Fredrik ikka mitte millestki mitte midagi – uskumatu.

Minu Must Välk kodu ees

Stockholmis on rattakultuur üsna arenenud, igal pool on jalgrattateed ja liikluses on harjutud sinuga arvestama. Alguses oli ikka päris õudne sõita, sest ega ma ainuke rattaga sõitja ei ole, et saan üksinda jalgrattateel laiutada. Kella 16-17 ajal on ikka meeletu liiklus jalgrattateel. Kõige õudsem asi, mida ma siin kardan on see, et vahest peab koos autodega ühe tee peal sõitma – jalgrattur on ju täiesti kaitsetu, kui auto peaks juhuslikult sisse sõitma. Üldiselt jalgratturitega siin arvestatakse ja tuleb lihtsalt julgelt sõita, mitte pidurdada. Minu kooliteel on enamik ikkagi eraldi jalgrattatee, ainult tagasi tulles pean natuke autodega koos sõitma, kuid selle olen nüüd juba ära õppinud.

Kooli sõidan umbes 25-30 min ja peamiselt ainult üles mäge, see on nii tüütu. Kui lõpuks kooli jõuan, on mul on nii palav sellest väntamisest. Kuna hetkel veel klassiruume ei köeta, siis maha jahtudes on jälle nii külm. Hetkel olen pea iga päev kooli läinud rattaga, kui ikka väga halb ilm hommikul on, siis  metrooga. Paar hommikut on olnud nii, et kodust alustades on ilm enam vähem, natuke tibutab võib-olla ja siis poole tee peal hakkab meeletult sadama. Kui lõpuks kooli jõuan, siis olen ikka täiesti läbimärg olnud, nii et aluspüksid ka märjad. Kõige nõmedam on see, et meil ei ole koolis wc-des neid puhureid, millega käsi kuivatada, ainult paber ja sellega ennast väga kuivaks ei saa.

Koolist tagasi tulles on tee ainult alla mäge ja see on kohe palju parem, mu rekord on 16 minutit koju. Tuul oli tagant, foorid olid kõik ilusti rohelised, ilm oli hea. Enamasti on nii, et tuul on koguaeg vastu, eriti kodutee lõpusirgel. Kuna me elame ju täitsa vee ääres, siis on siin alati mega tuul ja see lõpusirge on vahest nii raske. Ükskord oli mul eriti paha päev. Hommikul kooli minnes oli tuul vastu + mul oli tiba paha olla, tagasi tulles oli tuul vastu ning siis hakkas veel sadama ka. Kui ma lõpuks koju jõudsin ja ratta laeva üritasin saada ning see mingi ääre taha kinni jäi – ai ma oli niiiiii närvis. Oleks peaaegu selle ratta vette visanud, hea oli et ei teinud seda :)

Siin on mõningad pildid, mis mulle kõik tee peale jääb: