Nädalavahetus

Nagu eelnevas postituses mainitud, siis nädalavahetusel oli meil Fredriku ema külas, selle raames käisime reedel vana aurulaevaga mööda Stockholmi arhipelaagi (saarestikku) sõitmas. Mina, Fredrik, Arvid (Fredriku vend), Annika (Fredriku ema) ja Louise (Arvidi tüdruk). Loomulikult oli see meeletult ilus, lisaks mängis laevas bänd, hiljem oli õhtusöök – ideaalne.

Vaade aurulaevalt

Laupäeval korraldas Fredriku ema suurema õhtusöögi pere ja tuttavatega. Mina tegin kartulisalatit, mis oli läks väga hästi peale. Kui te veel ei tea siis Rootsi kartulisalat on enamasti puhtalt ainult kartulist, majoneesist ja maitseainetest, vahel lisatakse ka midagi muud.

Nii mõnigi on kindlasti kuulnud ühest Rootsi delikatessist – mädanenud heeringast. Ma võin uhkelt öelda, et ma olen seda ka proovinud ja lähima aasta jooksul ma seda proovida enam ei taha. Üldiselt Rootslased ise ka seda eriti ei söö, paar korda elu jooksul võib olla, no muidugi, kui kellelegi ikka väga maitseb, siis rohkem. Nii kui see konserv avada, siis sealt tuleb ikka päris meeletu hais, kusjuures seda peab tegema vee all, sest kuivalt avades võib see lihtsalt plahvatada ning seda haisu oma riietele sa juba ei taha. Ma panin ainult kaks imepisikest tükikest oma leivale ja ma pidin ära surema. Mulle tundus, et see maitse ei olnudki nii hull, kuid see hais lihtsalt võttis igasuguse söögiisu ära. Hiljem tundsin terve õhtu, kuidas see õudne hais maost üles kippus kogu aeg. 

Sellises purgis see õudus on

Fredriku ema demostreeris, kuidas seda sööma peab.

Pühapäeval oli meie sissejuhatava programmi viimane üritus. KTH-l on mere ääres suvila, Stockist üks 40 minuti kaugusel ning seal toimus siis grilli- ja saunapidu. Seal on ikka väga chill, täpselt siuke Rootsilik olemine, kõik see loodus, meri ja majakesed. Hüppasime saunast merre, sõime hamburgereid, istusime lõkke ääres, laulsime – lihtsalt nautisime oma viimast õhtut toredate kaaslaste seltsis.

Nüüd on siis lõbu läbi ja tuleb tööle hakata. Eile ja täna olid esimesed päris koolipäevad ja ma ütlen, ma pole üldse harjunud enam koolis istuma ning kuulama, uni tuli täiega peale. Siin on nii, et korraga on üks kuu/pooleteise jooksul ainult kaks 1-3 õppeainet, minul on hetkel kaks, mis tähendab seda, et päevast päeva on ainult üks ja sama õppeaine, mis mõnes mõttes mulle meeldib, sest siis saad ühte teemasse täielikult süveneda, muidu hüppad ühelt ainelt teisele, mis on võib-olla kord kaks nädalas ning järgmiseks tunniks on juba eelmise tunni jooksul läbitud teemad ununenud. Armu meile siin loomulikult ei anta, esimeses õppeaines hirmutati ikka päris ära, ees ootab järjepidev õppimine + pea iganädalased koduülesanded. Üks anti juba täna kätte ja see oli nagu hiina keel ning kohitavalt pikk ka veel, oh ma ei tea….

Klubi õhtu

Oleksin juba eile kirjutanud, aga mul oli niipalju tegemist + ma olin super väsinud üleeilsest. 

Kolmapäeval oli siis plaanitud tudengiüritus: klubi õhtu, kohas nimega Viper Room. Loomulikult küsisin selle klubi kohta ka kohalikelt ja vastuseks tuli mulle, et see on suht mõttetu koht ja olgem ausad seda ta ka oli, aga ….

Õhtut alustasime Lappises, mis on Lappis.. heh ma ka alguses ei teadnud. Lappis on üliõpilaste majutuslinnak. Linnaku keskel on pizzeria ja park, kus on lauad,toolid, grillimiskoht, nii et võib vabalt oma joogiga kohale lennata ning lihtsalt istuda. Ala poole kümne paiku liikusime linna poole, tegelikult pidu hakkas juba kell 21 ja tegelikult oli meie tervituspakis ka sellele peole tasuta voucher kuid ma unustasin selle loomulikult koju, kuid läks hästi ja üks üliõpilasesinduse tüüp Omar andis mulle pileti :).

Göran ja Leo Lappises

Klubi oli pilgeni täis ja ainult üliõpilasi, kohalikke seal küll polnud, kuigi see ei olnud erapidu. Õnneks avati üsna pea ka teine korrus ning saime vähe vabamalt hingata. Muusika oli kohati ikka päris õudne, üks moment mängiti Vengaboys-i Boom Boom :). Kuid millegi pärast oli meil siiski nii lõbus. Tuleb välja et Martin (taanlane) on väga osav tantsu keerutaja, tundub et on salsat hoogsalt õppinud. Keerutas seal kõiki meie tüdrukuid nii mis kole. Abraham tegi isegi video sellest, kuidas Martin mind keerutas, kuid ta pole seda õnneks veel kuskile üles pannud. 

Pidu kestis kolmeni ja loomulikult pidasime ka meie lõpuni vastu. Hiljem läksime Mac-i, kus oli  meeletu saba. Nii kui Mac-ist väljusime, avastasime, et meie buss tuleb ning jooksime elu eest, see oli nii naljakas, sest minu jook (vesi) lendas nii minu peale kui ka tänavale + kõik täiega naersid. Mis siis välja tuli, polnudki meie buss. Me oleks pidanud bussi üle tänava ootama. Kuna järgmise bussini oli üle poole tunni aega, siis otsustasime, et võtame takso. 

Pildid mul sellest üritusest eriti head ei ole sest ma ei viitsinud lihtsalt pildistada, oli muudki paremat teha.

Klubi teine korrus

Järgmine hommik pidin kell 8 üles tõusma, sest kell 9 oli koolis kohustuslik registreerimine. Alates neljapäevast olen selle kooli ametlik õpilane…jeee. Miks on alati nii, et kui sa oled eelmine päev pidutsenud ja vähe maganud, siis järgmine päev on nii palju tähtsaid asju vaja teha. Kell 9 oli registreerimine kell 10 infotund, kell 13 minu programmi tutvustus. Samal päeval tuli muidugi ka veel Fredriku eesti sõber Andri siia oma tüdrukuga ja me pidime nendega igal pool käima. Samal päeval suutsin ma oma kooli lehekülje parooli ja kooli sissepääsukaardi ära kaotada. Samal päeval tuli Fredriku ema siia ja loomulikult pidime koos õhtust sööma – miks? Ükski teine päev ei ole mul nii tihe olnud. Ei no elasin üle, sain ka oma asjad kätte kooli kohvikust, aga nüüd on veel ees terve nädalavahetus ämmaga :)

Rootsi õhtusöök

Laupäeval siis oli kõige oodatuim üritus - Rootsi õhtusöök, mis sisaldas kolmekäigulist õhtusööki, alkoholi, palju laulmist ning hiljem ka afterpartyt. Rahvast oli ligi 200, kõik rahvusvahelised tudengid. Söök oli täitsa ok, mitte küll midagi väga rootsilikku, peale magustoidu – see on selline tüüpiline šokolaadi kook,  mida rootslased tihtipeale oma rahvuslikel üritustel teevad. Peaks kuskilt retspeti küsima, siis saate ka teie seda maitsta.

 Nagu enne juba öeldud, siis väga palju oli laulmist, söögi alla, söögi peale, söögi vahele. Enamus laulud oli muidugi joomisest, ülejäänud lihtsalt ropud: siin mõned näited:

Lisaks lauludele, mis raamatus olid, kutsuti ka lavale erinevad rahvused nende omi jooma laule õpetama. India oma oli päris naljakas, ma ei mäleta sõnu, kuid rahvas pidi kordama kahte sõna, mis hiljem tuli välja, et tähendavad sisterfucker, motherfucker – no ma ei tea, need indialased on vahest naljakad.

Mina sinna ette laulma ei läinud ja ega mul ei tulnud pähe ka mõni selline kergem laul, mida oleks lihtne õpetada. Kuna ma reedel kuulsin, et siin peaks üks eestlane veel olema (pikk tüüp, nimega Siim), siis lasin mikrofonist küsida, kus see eestlane siis on. Ühe leidsin, kuid see küll ei olnud mingi pikk tüüp, suht kämbu ja nimi oli Vova :) Vahetasime natuke muljeid ja otsustasime, et laulu me rahvale õpetama ei hakka. Siiski jääb saladuseks, kes/kus on siis see pikk tüüp nimega Siim. 

Hiljem oli afterparty ehk siis disko, kuid seal mängitud muusika oli lihtsalt õudne, kohati läks päris hard style-iks ära, kuid dj ise oli endaga küll väga rahul – katsu siis selle järgi tantsida, ma ei oskagi sellise muusika järgi tantsida. Õnneks rahva tungival pealekäimisel hakkas dj lõpus natuke paremat mussi mängima ja siis sai ka mõned korralikud tantsud tehtud.

 Põhigäng, kellega suhtlen

vasakult Tito, mina, Elisa ja Göran

Üldiselt on kulgevad mu päevad siin hetkel suht vähese tegevusega. Igal päeal on midagi küll ajakavas, kuid see on ainult tund võik kaks ning ülejäänud aja pean ise sisustama. Üldiselt magan hommikul kaua, vaatan arvutist filme/seriaale ja õhtu poole aitan Fredrikul meie tuba ehitada. Hetkel on mulle ülesandeks antud lae lihvimine, mis on nii tüütu sest mu käed väsivad jube kiiresti ära. Egas midagi, lähen varsti jälle tööd tegema :)

Mina isolatsiooni panemas :)

Peavalu

Ärkasin täna hommikul peavaluga, hmm I wonder why? 

Kogu lugu sai alguse eilsest, kui ma läksin eile üliõpilasesindusse. Ajakavas oli algusaeg 9:00, ma jõudsin 9:10, seega ma hullult jooksin ja arvasin, et ma olen nüüd ikka jube hiljaks jäänud. Tuli välja, et sinna võis terve päev minna, kella 9-22 vahel, nojah. Istusin kohe väljanägemiselt normaalsema grupi juurde. Sain kohe jutule ühe toreda inglise poisi Pauliga. Paul on selline tüüp, kes on vist igal pool käinud ja kõike teinud. Iga oma looga trumpab ta sinu kõige ägedamad seiklused üle. Küll ta mängib jalgpalli, tennist, võrkpalli, surfab, suusatab, matkab, jookseb kaks tundi järjest ja kindlasti veel palju muud mida ma veel ei tea. 

Kusjuures üks kaks kuud tagasi käis Paul Eestis ja talle väga meeldis, eriti A le Coq, Pärnu ja Balou :)

 Peaks vist lisama, et peale selle et ta ka väga sotsiaalne on, näeb ta ka kuradi hea välja. Vaeseke elab praegult hostelis, kus jagab tuba 18 teise inimesega, sest korteri leidmine on siin üsna keeruline.  Tudengimajadesse on aastased järjekorrad (ma olen praegult oma kola hunnikus siin täitsa õnnelik ma ütleks).

Igatahes Paul on lahe ja kuna ma ise olen võetud (kurat), siis millegi pärast tundub mulle, et Paul oleks ideaalne poiss Marianale – kuidagi on tema tüüpi kohe. Nii et Mariana, tule mulle külla! :)

Sellel kogunemisel saime igasugu nänni, kasulikku ka muide – sim kaardi näiteks, kuid ma pean minema sellele raha peale laadima, siis on mul tel number (ajutine), aga eks selle annan teada, kui asi töötab.

Saime ka veel kaheks nädalaks erinevate ürituste ajakava, näiteks: reedel on saunaõhtu, laupäeval rootsi õhtusöök, pühapäeval piknik jne jne.

Kuna mul on siin paari päeva jooksul natuke igav hakanud, siis ma otsustasin, et kutsun inimesed, kellega kõige rohkem suhtlesin, laeva peale õhtustama. Kokku tuli neid 11 – ups, paljuks läks, aga hea et läks, sest meil oli nii tore. Eriti hästi klappus mul ühe saksa tüdruku Leoga, kes võib täitsa sõbranje materjal olla. Hispaanlane Abraham on sellest seltskonnast ainuke, kes on minu kursuselt ja ta on nii armas, natuke vaikne, aga hästi abivalmis ja südamlik. Meeldejäävamad olid veel Martin (taanlane), selline humoorikas vend ja Elisa (itaallane), siuke lahe tüdruk, kes meenutab iseloomult  natuke meie kursuse Kaid :).

 Meie väike seltskond söömas. See poiss, kes kõige kõrgemal istub on minu kursakaaslane Abraham.

Leo

 Martin ja üks tüüp Mehhikost, kes tegelikult on sakslane ja on elanud Rootsis juba kolm aastat (keeruline)

Naljakas lugu on see, et ma märkisin kõigile kaardi peale laeva asukoha ja nime ja kõik leidsid selle ka üles, välja arvatud Paul. Temal oli selles õhtusöögis võtmeroll, ta pidi tooma pasta, kuid õnneks ma saime selle mure lõpuks ikka lahendatud. Eks ma homme kuulen, mis temaga siis juhtus.

 

Tere Rootsi, ma olen kohal!

Ma ei kujuta ette, kaua ma selle blogindusega vastu pean, aga eks näis…Kirjutamisega ma väga sõber ei ole,  seega kindlasti leiate siit nii mõnedki kirjavead, aga mis sellest onju?

Kui nüüd aus olla, siis need kolm tervet päeva, mis ma siin olen olnud ei ole just kõige libedamalt kulgenud.  Kõigepealt, kui ma oma uude koju sisse astusin, pidin šoki saama. Nagu teada, siis minu uus elukoht on üks laev, mis seisab Stockholmi kesklinnas linnaosas nimega Södermalm.

Kuna tegemist on väga vana laevaga ja keegi pole seda üks 30 aastat tuuninud, siis seest on see üks igavene seapesa, mille puuduvad toad, korralik wc ja dušš – õudne. Ma olen küll maatüdruk, kuid see on minu jaoks ikka natuke liig. 

Mis ma siis esimesel päeval tegin, koristasin loomulikult ja seda olen ma teinud siiani. Kuna siin elavad ka hetkel kaks Fredriku sõpra Eric ja Mons, kes tunnevad ennast kui poissmeeste paradiisis, mis tähendab palju palju pesemata nõusid ja igasugu muid jälkusi, mida nad endast maha jätavad, siis on koristamist iga jumala päev. Mõned näited meie elust siin:

Igal juhul Fredrik lubab, et kahe nädalaga ta meisterdab meie toa valmis, siis saab vähemalt omaette ka natuke olla. Kuid kurb uudis on see, et vannituba ei saa niipea valmis, mis tähendab seda, et ma pean tihedamalt tutvust tegema ämbriduššiga. Arvatavasti hakkan käima siin lähedal olevas jõusaalis nii umbes  kuu/kaks. Kallis see ei ole, ala 16 EUR kuus, avatud 24/7 – minu arust ikka väga hea diil, saab vähemalt korralikult end pesta ja ega trenni tegemine ka mööda külgi mah ajookse.

Laupäev õhtul jõudsime ka Fredriku isa Ola ja tema naise Lena juurde (kuskil tunni, pooleteise kaugusel Stockist). Seal oli suurem perekonna ja lähedaste kogunemine. Rootsis on augustikuu suur jõevähi hooaeg. Seda tähistatakse suurema söömaga ja seda tegime ka meie. Noh, minule see vähk väga peale ei lähe, kuid ühe suutsin ikka alla suruda – ma ei saa, need on lihtsalt nii rõvedad ja see mis neist pärast järgi jääb on nagu üks suur surnuaed, kus vaestest loomakestest on järgi ainult nende kehaosad. Kõrvale käib veel ka šnaps - mingisugune ürtidest valmistatud liköör/konjak, vat see mulle meeldis märksa rohkem :) Õnneks grillisime pärast ka liha ja kõrvale kartulit, nii et nälga ma ei jäänud.

Igal juhul Ola ja Lena  juures tunnen ma end väga hästi, neil on aed, oma maja, kassipojad, korralik dušš – kõik mida mul hetkel ei ole, kuid tahaks. Nad mõlemad tegid tööga lõpparve ja on ainult pühendunud maaelule. Lena käib metsas marjul, seenel, teeb aiatöid. Ola ehitab ja jahib – ühesõnaga living the dream. 

 Lena tütar Maria nende mõnusas köögis.

 

Koridor